Tööajaarvestuse pidamine kodukontoris

• Estonia

• Other

08-03-2021

Ajal, mil enamik töötajaid töötab kodukontoris, on tööandjatel üha raskem pidada arvestust töötaja poolt tehtud töö ning töö tegemiseks kulunud aja üle. Teisalt tuleneb tööandjatele selline kohustus töölepingu seadusest, mille §-i 28 lg 2 p 4 kohaselt on tööandja kohustatud tagama töötajale kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust. Selline tööajaarvestuse pidamise kohustus võib tunduda tööandjale formaalsusena, sest töölepingu seadus ei sätesta konkreetsemaid nõudeid ega juhiseid, kuidas peab tööaja arvestuse pidamine toimuma. Võib tunduda, et piisab, kui panna paika töötamise algus- ja lõppaeg ning lähtuvalt sellest pidada ka töötatud aja kohta arvestust.

Eelkõige võivad probleemid tuleneda sellest, kui töötaja väidab, et tema töökoormus on liiga suur. Tööandjal pole samas võimalik kontrollida, kui efektiivselt töötaja oma aega kodus kasutab. Sellest omakorda võivad aga tööandjatel tekkida töötajatega vaidlused, kui töötaja väidab, et tööandja sunnib ületööd tegema, sest ebaefektiivselt kodust tööaega kasutades ei jõua nad oma töökohustusi tavapärasel tööajal täita.

Esmalt peaksid tööandjad lähtuma sellest, et ka kodus töötamise jaoks tuleb luua efektiivsed süsteemid, mis võimaldaksid töötajate tööajaarvestust pidada. Nii on Euroopa Kohus oma otsuses asjas C-55/18 selgitanud tööajaarvestuse pidamise kohustust oluliselt laiemalt ning sedastanud, et tööajaarvestust puudutavad normid kätkevad endas kohustust luua ka süsteem, mis võimaldaks reaalselt ja tõhusalt mõõta töötaja igapäevast tööaega.

Nimetatud kohtuasi algas sellest, et Hispaania ametiühing nõudis, et ettevõte Deutsche Bank peaks looma endale tööaja arvestamise süsteemi. Hispaania üleriigiline kohus märkis, et kuigi Deutsche Banki suhtes kehtivad mitmesugused tööaega reguleerivad õigusnormid, ei kasuta ta töötajate tegeliku tööaja registreerimise süsteemi, mis võimaldaks kontrollida, kas järgitakse kokkulepitud tööaega, ja arvutada võimalikud ületunnid. Konkreetselt kasutas Deutsche Bank infotehnoloogilist tarkvara, mis võimaldab registreerida ainult terve päeva pikkused puudumised, nagu puhkusepäevad või muud vabad päevad, mõõtmata aga iga töötaja tööaja pikkust ja tehtud ületunnitöö tundide arvu.

Kohtuasja raames toodi välja, et kui puudub süsteem, mis võimaldaks mõõta igapäevast tööaega, on praktikas töötaja jaoks keeruline, kui mitte võimatu, aru saada, et tegelikult peetakse kinni maksimaalsest iganädalasest tööajast, sõltumata selle kestusest. Kirjeldatud keerukust ei vähenda Hispaanias kehtiv kohustus luua töötajate süsteem, et registreerida vastava nõusoleku andnud töötajate tehtud ületunnitöö kestus. Kohus küll leidis, et kui puudub süsteem, mis võimaldab mõõta tööaja kestust, siis võiks näiteks Hispaanias kasutada töötaja muid tõendamisviise, muu hulgas näiteks tunnistaja ütlusi, e‑kirju või väljavõtteid mobiiltelefonist või arvutist, et esitada tõendeid õiguste rikkumise kohta ja tuua sellega kaasa tõendamiskoormise ümberpööramine, kuid erinevalt igapäevase tööaja kestust mõõtvast süsteemist ei võimalda niisugused tõendamisviisid objektiivselt ja usaldusväärselt ära näidata töötaja igapäevast ja iganädalast töötatud töötundide arvu.

Sarnaselt Hispaania õigusega ei näe Eesti töölepingu seadus otseselt ette tööajaarvestuse spetsiifilise süsteemi loomise kohustust, kuid lähtuvalt eeltoodust peetakse seda Euroopa Liidu tasandil oluliseks ning tööandjad peaksid tõlgendama töölepingu seadusest tulenevat tööajaarvestuse pidamise kohustust laiendavalt, st olema valmis ise tagama asjakohaste süsteemide abil, et töötajate tööaja üle on ka tegelikult õigesti arvestust peetud.

Kuna kodukontoris pole töötaja tööandja pideva järelevalve all, saab kodukontoris töötamise puhul toimuda efektiivselt tööaja arvestuse pidamine näiteks juhul, kui töötaja registreerib oma tööpäeva alustamise/lõpetamise teatud süsteemi logimisel. Samasse süsteemi on võimalik märkida ka oma eemalolekud, näiteks kui töötaja viibib ettenähtud lõunapausil või tööandjaga eelnevalt kokkulepitult arstivisiidil.

Kui tööandja on leidnud enda vajadustele sobiva tööajaarvestust lihtsustava süsteemi, tuleb silmas pidada, et juhul, kui töötaja peaks ka väitma, et on kodukontoris ületunnitööd teinud ning nõuab selle vastavat tasustamist, siis tuleb lähtuda sellest, et vastavalt TLS § 44 lg-le 1 tuleb ületunnitöö tegemises eelnevalt kokku leppida. Kuigi seadusest tuleneb kohustus eelevalt ületunnitöö tegemises kokku leppida, tekitab praktikas tihti vaidluseid ületunnitöö arvestus. Nii tuleb arvestada, et kui tööandja kasutab ka kodukontoris töötavate töötajate puhul sisse- ja väljalogimise süsteemi tööaja arvestamiseks, siis tuleks ettevõttes koostada vastavad tööajaarvestust reguleerivad sisereeglid. Sisereeglites peaks olema sätestatud, et tööandja lähtub töötasu maksmisel siiski vaid töölepingus kokkulepitud tööajast ning juhul, kui töötaja ja tööandja pole eelnevalt kokku leppinud ületunnitöö tegemises, lähtutakse töö tasustamisel sellest, et töötaja tööaeg on töölepinguga fikseeritud. Ka juhul, kui töötaja on süsteemis märkinud rohkem töötunde, kui tema tegelik töökoormus ette näeb, siis ilma ületunnitöö kokkuleppeta ei saa töötaja siiski nõuda töötasu nende tundide eest, mis ta süsteemi on rohkem üles märkinud. Näiteks, kui töötaja töölepingujärgne tööaeg on 8 tundi päevas koos tunniajase lõunapausiga ajavahemikus 9:00-18:00 ning töötaja märgib, et töötas ajavahemikus 8:30-18:30, võiks järeldada, et töötajal on tekkinud ületunnitöö 1 tunni ulatuses, mis sellisel juhul peaks olema ka tööandja poolt vastavalt tasustatud (lähtuvalt TLS § 44 lg-st 6 kas rahas või vabas ajas). Kui aga tööandja sellist regulatsiooni ettevõttes sisse ei sea, võib see tekitada töötajatega vaidluseid töö tasustamisel, kuna tööandjal on raske, kui mitte võimatu tõendada, et töötaja süsteemi märgitud ajal tegelikult töökohustusi ei täitnud.

Oluline on märkida, et Euroopa Kohus sedastas eelviidatud kohtuasjas ka seda, et igapäevase ja iganädalase töötundide arvu usaldusväärne arvestus on esmatähtis, et teha kindlaks, kas vastavaid töö- ja puhkeaja regulatsioone on järgitud tööandja poolt. Ilma tööaja arvestuse süsteemita ei ole võimalik töötajale ettenähtud õiguseid realiseerida, sest sellisel juhul pole nii tööandjatel kui ka töötajatel võimalust kontrollida, kas neist õigustest on kinni peetud ja sellisel juhul saab kannatada selliste regulatsioonide eesmärk, milleks on töötajate ohutuse ja tervise parema kaitse tagamine (Eestis reguleerib töötajate ohutuse ja tervisega seonduvat töötervishoiu ja tööohutuse seadus). See on selgitatav näiteks sellega, et mida puhanumad on töötajad, seda paremini suudavad nad oma tööle keskenduda, vältides näiteks hooletusest vigade tegemist. Samuti arvestades, et kodukontoris töötamisega on seotud ka pidev ühes keskkonnas viibimine, on eriti oluline, et töötajatel oleks võimalik saada vaheldust, mis võimaldab neil olla loovam, vältida tööstressi ning hoida töömotivatsiooni. Tegemist on töötervishoiu ja tööohustuse seaduse § 9.1 sätestatud psühhosotsiaalsete ohuteguritega, mille eest samuti on tööandja kohustatud töötajaid kaitsma.

Lähtuvalt eeltoodust, kuigi tööajaarvestus ja vastavate siseregulatsioonide loomine tundub formaalsusena, on see oluline lisaks töötajate tervise ja ohutuse tagamisele ka tööandja kulude minimeerimisel, mis võivad tekkida seoses vaidlustega ületunnitöö tegemise üle.

Tööandja meelespea:

• Loo tööajaarvestuse pidamiseks süsteem, mis aitab sinu ettevõttes kõige paremini kaasa tööajaarvestuse täpsele jälgimisele;
• Koosta vastav ületundide tegemist reguleeriv ettevõtte sisepoliitika, mis on töötajatele teatavaks tehtud;
• Pea meeles, et töötajale piisava puhkeaja tagamine aitab tööandjal vältida ka töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevate ohutegurite realiseerumist;
• Küsimuste korral pöördu alati enne õigusnõustaja poole.