Vilepuhuja – kangelane või paaria?

• Estonia

• Other

23-11-2018

„Panama paberid“. Julian Assange ja WikiLeaks. Edward Snowden ja USA riiklik julgeolekuagentuur. Hannes Veskimäe ja Erkki Raasuke. Howard Wilkinson ja Danske Bank.

Vilepuhumine on kõnekeelne mõiste, mida kasutatakse siis, kui keegi julgeb võtta sõna ja avalikustada tööandja tõsiseid rikkumisi või muul viisil ebaeetilist tegevust. See on viimastel aastatel pälvinud meedia kõrgendatud tähelepanu ning olnud aluseks arvukatele õiguslikele analüüsidele. Ja pole põhjust arvata, et teema niipea oma aktuaalsust kaotaks. Pigem vastupidi. Vastukaaluks kriitikale, et vilepuhuja motivatsiooniks on vaid kättemaks, on tegevus leidnud tunnustust olukordades, kus see on mänginud kriitilist rolli raskete kuritegude, keskkonnarikkumiste, finantseeskirjade rikkumiste ja muude ärialaste väärtegude paljastamisel.

Mis saab vilepuhujast peale „vile puhumist“?

Maailmas rakendatavate vilepuhujate õigusliku kaitse meetmete vahel on suured erinevused, seda ka Euroopa Liidus, kus vaid mõned üksikud riigid on sätestanud selgesõnalised õigused neile, kes tööandja surveabinõudega kokku puutuvad (nt Ühendkuningriik, Hispaania, Luksemburg). Selliste ebakõlade lahendamiseks on Euroopa Komisjon avaldanud rikkumisest teatamist reguleeriva direktiivi eelnõu, mille eesmärk on sätestada esmakordselt kõigis liikmesriikides minimaalsed standardid töötajate kaitsmiseks.

Kavandatava rikkumisest teatamist reguleeriva direktiivi peamised tööhõivealased sätted

Avalikustamise liigid, mida direktiiviga soovitakse kaitsta:

• mitte lihtsalt EL-i õiguse rikkumised, vaid tööandja poolt tahtlikult rakendatavad kohustuste vältimise strateegiad, näiteks maksudest kõrvalehoidumine;
• avalikustamine peab olema avalikes huvides ja faktid peavad olema tõesed;
• õiguskaitse nõuab tavaliselt seda, et töötajad oleksid teatanud probleemist asutusesiseselt. v.a. kui on mõjuvad põhjused seda mitte teha. 

Vilepuhujatele võimaldatavad kaitsemeetmed:

• trahvid ja muud sanktsioonid tööandjatele, kes õiguspäraselt teavet avalikustanud vilepuhujaid vallandavad, ahistavad või neile muul viisil kahju põhjustavad;
• juurdepääs ajutistele toetusmeetmetele (nt hüvitise väljamõistmine enne õigusvaidluse lõppemist, et leevendada pikaajalisest kohtuvaidlusest tingitud rahalisi raskusi);
• õiguslik eeldus, et rikkumisest teataja kahjustav kohtlemine on tingitud avalikustamisest (st tõendamiskohustuse ümberpööramine); 
• rikkumisest teataja anonüümsuse säilitamine;• kaitse õigusemõistmise eest seoses lepingu/ konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega;
• nõue, et kõik avaliku sektori ja paljud erasektori tööandjad (välja arvatud väike- või mikroettevõtjad väljaspool finantsteenuste sektorit) kehtestaksid selged ja ligipääsetavad teatamismehhanismid, mis hõlbustavad inimestel teatamist;
• tööandjatele (või välistele asutustele, kellele teavet avalikustatakse) kohalduv nõue anda rikkumisest teatanud isikutele kolme kuu jooksul tagasisidet asjas toimunud arengute või järelmeetmete kohta.

Kavandatav direktiiv kasutab vilepuhujatest rääkimisel läbivalt mõistet „rikkumisest teatavad isikud“. See erineb oluliselt terminoloogiast, mida on kasutanud need riigid, kus on vilepuhumist reguleerivad õigusaktid olemas. Täna on kasutusel nt mõiste „töötaja“, mis viitab töösuhtes olevatele isikutele. Direktiivi alusel võivad aga kaitset saada ka nt konsultandid, töövõtjad ja tarnijad. 

Mis kaitseb pahatahtliku tegevuse eest?

Ehkki direktiiv on selgelt keskendunud vilepuhuja uutele kaitsemehhanismidele ning sätetele, mida sellega on kavas kehtestada, väärib märkimist, et direktiiv kaitseb ka tööandjate huve juhtudel, kui tegemist on valesüüdistustega. Igale ebatäpsest või eksitavast teabest teatamise või selle avalikustamise tagajärjel otseselt või kaudselt kahju kandvale isikule jääb endiselt tagatuks kaitse ja juurdepääs tavapärastele õiguskaitsevahenditele ning neil on õigus hüvitisele, kui ebatäpsest või eksitavast teabest teatati või see avalikustati tahtlikult ja teadlikult.

Kas Eesti peaks direktiivi toetama?

Ootuspäraselt jagunevad nii EL-is kui ka meil Eestis arvamused direktiivi kohta kaheks – toetada või mitte toetada. Nii Vabariigi Valitsus kui ka näiteks Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on öelnud, et nad ei toeta vilepuhujate kaitse direktiivi, kuna direktiivis käsitletu juba on piisavalt tagatud Eestis kehtivate õigusnormidega. Lisaks tooks uus kord endaga kaasa märkimisväärse halduskoormuse kasvu. 

Ilmselt ei ole võimalik eitada, et uue direktiiviga kaasneb halduskoormuse kasv. Küll ei saa nõustuda väitega, et vilepuhumine on Eestis piisavalt reguleeritud ja vilepuhujate kaitse tagatud. Isegi ettevõttesiseselt oli kuni 25. maini 2018.a., mil jõustus uus isikuandmete kaitse üldmäärus, vilepuhujate protseduurireeglite kehtestamine Andmekaitse Inspektsiooni valitseva praktika kohaselt keelatud, kuna kehtiva õiguse kohaselt puudusid Eesti õigussüsteemis toona üldised alused teise töötaja isikuandmetega seotud pealekaebamissüsteemide rakendamiseks ja sellega seoses tööandja poolt isikuandmete töötlemiseks (erisused puudutasid ainult teatud eriregulatsiooniga valdkondi nagu näiteks finants- ja väärtpaberiturusektor). Uue isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisega see olukord lahenes, mistõttu võib öelda, et Eestis on vilepuhumisskeemid olnud lubatud alles mõned kuud. Kui keegi varasemalt ka otsustas kaebuse esitada, tegi ta seda ilma, et mõni seadus, leping või ka ettevõttesisene dokument teda kuidagi kaitseks. 

Ka täna ei ole Eestis riiklikul tasandil vilepuhujate kaitse kuidagi reguleeritud ja vilepuhumise protseduuri ning selles osalevate isikute kaitse saab kehtestate üksnes ettevõttepõhiselt. Selles mõttes ei erine Eesti olukord enamusest teiste liikmesriikide omast, mistõttu on direktiiv algatusena ka Eesti kontekstis pigem tervitatav. Oluline on arvestada kõigi osapoolte õigusi ja huve, mis annaks loota, et lõpliku versiooni mõju saab vaatamata teatavale halduskoormuse kasvule olema positiivne. 

Artikkel ilmus novembrikuises Personali Praktikus