Global menu

Our global pages

Close

Risto Rüütel: Eesti otsib spunki

  • Estonia
  • Other

26-11-2018

Kes või mis on spunk? Spunk oli sõna, mille mõtles välja Astrid Lindgreni tuntud raamatukangelane, Pipi Pikksukk. Ilmselt igavusest. Selle sõna tähendust ei teadnud ei Pipi ise ega ka ükski teine raamatutegelane, aga mitte keegi ei julgenud seda loomulikult tunnistada. Lõpuks omistati spungi nimetus suvalisele mardikale, kes Pipi meelest nägi väga „spungilik“ välja. 

Eestis on oma spunk, mida kõik otsivad – UBO (i.k. ultimate beneficial owner ehk tegelik kasusaaja). Igaks juhuks on ettevõtteregistrisse üles riputatud ka juhis, mille eesmärk on ettevõtjaid abistada selle riikliku tähtsusega ülesande täitmisel. Spunki (UBO) otsivad kõik aga sellepärast, et vältida sanktsioone, mille rakendamine alates uuest aastast ähvardab ettevõtjaid, kes ei ole spunki õigel ajal üles leidnud.

Paljud arvavad teadvat või vähemalt teevad näo, et nad teavad, kes nende puhul UBO on. Tõenäoliselt aga on enamus neist oma otsingutest tegelikult tüdinenud ja lihtsalt kandnud registrisse „kõige spungilikuma mardika“, kes võib aga ei pruugi olla UBO selles tähenduses, mida on silmas peetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise direktiivis. 

Milles siis probleem on? Tulenevalt Eesti väiksusest ja majanduse avatusest, kuuluvad paljud Eesti ettevõtted suurtele rahvusvahelistele kontsernidele või investoritele. Miskipärast on Eestis prevaleerumas tõlgendus (milline on kirja pandud ka vastavas rahandusministeeriumi juhendmaterjalis), et kui registrisse kandmiseks sobivat kontrollivat omanikku ei eksisteeri, siis tuleks registrisse kanda kontserni tipus asuvat emaettevõtjat kontrollivad isikud (eelkõige juhtorgani liikmed). Seetõttu leiab tegelike kasusaajate registrist omanike, kohalike juhtorgani liikmete ja ministrite kõrval (näiteks riigiettevõtete puhul) ka suure hulga erinevaid välismaalasi, kellel üldse igasugune seos Eesti riigiga puudub ja kellest nii mõnegi puhul on võimalus, et ta täpselt ei teagi, kus Eesti asub või et temaga seotud kontserni kuulub mõni ettevõte, mis Eesti-nimelises riigis tegutseb. Kas tõesti on tegelike kasusaajate registri eesmärk karistusähvardusel tekitada siseriiklik andmekogu, kus muu hulgas peaks sisalduma Donald Trumpi, Warren Buffet või Saudi Araabia kuningapere liikmete jt isikukoodid, elukoha- ja sünnikohad? Julgeme selles sügavalt kahelda.

Uurisime Eversheds Sutherlandi teiste riikide advokaadibüroodest, keda peetakse samas olukorras tegelikuks kasusaajaks nende jurisdiktsioonis. Selgus, et juhul kui märkimisväärse otsese või kaudse osalusega (üle 25%) omanikud puuduvad, loetakse kõikjal, kus uurisime (seal hulgas Saksamaal, UK-s, Belgias, Rootsis, aga ka näiteks Šveitsis, mis lähtub antud temaatikas EL-i liikmesriikidega analoogse sõnastusega reeglitest), tegelikeks kasusaajateks kohaliku ühingu juhtorgani liikmed mitte kontserni tipus asuva ühingu omad. Ilmselt on selline lahendus ka mõistlik, kuna, esiteks, kontserni tipus asuva ühingu juhtorgani liikme nimetamine ei anna sisuliselt midagi juurde, sest äriregistri teabesüsteemi ei ole võimalik sisestada ja sealt ei nähtu kontserni struktuuri või muud sellelaadset infot, mis võimaldaks kontrollida tegelikuks kasusaajaks nimetatud isikute valiku põhjuseid, ja teiseks, äriregistrile esitatud andmete sõltumatu kontroll võib tihti ilma kohaliku ühingu juhtorganiga ühendust võtmata osutuda keeruliseks kui mitte võimatuks ega vähenda ka ühingu (juhatuse) vastutust tegelike kasusaajate isikute tuvastamisel ning andmete esitamisel. 

Teeksime ettepaneku panustada rohkem õigusselguse suurendamisele tegelike kasusaajate määramisega seonduvates küsimustes. Sanktsioonide rakendamine võiks, vähemalt esialgu, olla teisejärguline.  Muuseas, kui tutvuda tegelike kasusaajate registriga, siis ilmneb, et isegi riigiettevõtted (sõltumata sellest, kas nad kuuluvad sama ministeeriumi valitsemisalasse või mitte), ei lähtu tegelike kasusaajate määramisel ühesugusest loogikast. Leidub nii riigiettevõtteid, kus minister on ära nimetatud sellepärast, et tal olevat ühingus „otsene osalus“, kui ka selliseid, kus ministril on „õigus nimetada või tagasi kutsuda enamikku tegevjuhtkonnast või kõrgema juhtorgani liikmeist“.  

Artikkel ilmus 19. novembri Postimehe arvamusküljel.

For more information contact

< Go back