Global menu

Our global pages

Close

Lennart Oja: Ettevaatust j�relmaksu andmisel tarbijale!

  • Estonia
  • Other

17-04-2012



Iseenesest on ju rõõmustav müüa tarbijale oma tooteid ja teenuseid järjest rohkem ja rohkem, kuid seejuures tuleb olla tähelepanelik - tarbijate kaitseks kehtestatud regulatsioon on kohati äkilise iseloomuga.

Keerulised ajad majapidamistes, kaupmeeste müügioskuse ja -tahte ning krediteerimisvõime tõus on viinud olukorrani, kus järjest rohkem pakutakse kliendile võimalust tasuda kaupade ja teenuste eest järelmaksuga. Kui kliendiks on tarbija, tuleb järelmaksu võimaldavate kokkulepete sõlmimisel pöörata teatud juhtudel erilist tähelepanu mõnele esmapilgul tähtsusetuna näivale nõudele.    

Tarbijaks lepingulises suhtes on iga inimene, kes teeb tehingu oma erasfääris isikuga, kes tegutseb kutse- või majandustegevuses. Tarbijalepingu ühe alaliigina, tarbijakrediidina, tuleb käsitada õigussuhteid, mille sisuks on inimesele kas raha või asjade laenuks andmine tasu eest.

Eelkõige puutuvad tarbijakrediidiga kokku inimestele tarbimiseks rahalisi vahendeid väljastavad finantsasutused, kuid mitte ainult.

Tarbijakrediidiga võib olla tegemist ka sellisel juhul kui kutse- või majandustegevuses tegutsev isik müüb tarbijale kaupa või teenust järelmaksuga, võttes järelmaksu võimaldamise tõttu kauba või teenuse eest kõrgemat hinda kui ostuhinna kohesel tasumisel.     

Lisaks lepingu kehtivuse tavapärastele nõuetele tuleb tarbijakrediidilepingu puhul pidada silmas ka lepingu kohustuslikke tingimusi.

Alates 01.07.2011. võib kõnealuseid lepinguid sõlmida muu hulgas ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sellise vorminõude täidab muu hulgas lepingu e-posti, faksi aga ka SMS-i teel sõlmimine.

Lisaks kohustusliku vormi nõudele teeb seadus ettekirjutusi ka tarbijakrediidilepingu sisule - lepingus tuleb avaldada seaduses ettenähtud teave. Kusjuures sellise teabe lepingus või tarbija poolt lepingu sõlmimiseks esitatavas avalduses märkimata jätmine võib kaasa tuua erinevaid kahjulikke tagajärgi.

Juhul kui tarbijakrediidilepingus on jäänud märkimata mõni seaduses sisalduvatest kohustuslikest tingimustest, on tagajärjeks üldjuhul krediidilepingu tühisus - lepingut nagu polekski sõlmitud. Samasuguse tulemuse annab ka vorminõude järgimata jätmine.

Puudus vorminõudes või kohustusliku tingimuse kajastamises on võimalik kõrvaldada. Nii-öelda tavapärase tarbijakrediidilepingu puhul muutub leping kehtivaks tingimusel, et tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Leping, mille sisuks on tarbija poolt asja omandamise finantseerimine (järelmaksuga vallasasja müügileping) või teenuse osutamise finantseerimine, muutub kehtivaks kui tarbijale antakse ostetud asi üle, osutatakse lepingus kirjeldatud teenus või täidetakse lepingus lubatud kohustus.     

Kui vorminõude rikkumise ja muude kohustuslike tingimuste puudumise saab nö kõrvaldada, siis teatud väga olulise info märkimata jäämisel negatiivset tagajärge vältida ei saa.

Sellisteks eriti olulisteks, tarbijakrediidilepingus kohustuslikult märkimisele kuuluvateks andmeteks on:

  • krediidi võimaldamise eest tasumisele kuuluv intressi määr;
  • krediidi kulukuse (esialgne) määr (krediidi kogukulu tarbija jaoks, mis on väljendatud protsendimäärana krediidisummast või krediidi ülempiirist aasta kohta);
  • kõikide tarbija poolt lepingu alusel tehtavate tagasimaksete ja muude kulude katmiseks tehtavate maksete kogusumma (sisuliselt krediidi brutosumma);
  • tarbijaks oleva lepingupoole poolt tasumisele kuuluvad muud kulud.

Juhul kui lepingus ega tarbija poolt lepingu sõlmimiseks esitatud avalduses pole märgitud intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi brutosummat, ei rakendu lepingus kokkulepitud intressimäär ning tarbijalt on õigus nõuda mitte kõrgemat intressi kui seadusjärgne määr (hetkel 1% aastas).

Kui lepingust või eelnimetatud avaldusest jääb välja mõni konkreetne kuluartikkel (muu kulu), ei ole tarbijal kohustust seda kanda.     

Krediidi kulukuse määra tarbijakrediidilepingus tegelikust madalamana märkimise tulemuseks on krediidi võimaldamise eest tasumisele kuuluva intressi määra automaatne alanemine. Kusjuures intressimäära alanemine on otseses sõltuvuses eksimuse suurusest krediidi kulukuse määra märkimisel.  

Juhul kui tarbija hilineb kõnealuses suhtes maksetega, saab temalt üldjuhul nõuda viivist samas määras kokkulepitud intressiga. See seotus tähendab aga omakorda, et kui peaks tühiseks osutuma intressi kokkulepe (lepingus ega avalduses pole märgitud näiteks krediidi kulukuse määra), siis ei saa tarbijalt nõuda ka viivist suuremas määras kui seadusjärgne intressimäär (viimastel aastatel on see jäänud alla 10% aastas).

Kuivõrd seadusjärgne intressimäär on oluliselt madalam tavapäraselt sellistes lepingutes kokkulepitavatest intressi- ja viivisemääradest, võib mõne kohustusliku tingimuse lepingus märkimata jätmine tuua müüjale või teenusepakkujale kaasa märkimisväärse kahju saamata jäänud intressi või viivise näol.

Veel üks oluline asjaolu, millele tähelepanu pöörata, on see, et seadus ei luba tarbijakrediidilepingus leppida kokku kõrgemat viivise määra kui on lepingujärgne intressimäär. Järelikult, kui tarbijakrediidilepingus on kokkulepitud intressimääraks 20% aastas, siis on tühine kokkulepe, mille kohaselt peab tarbija tasuma maksetega viivitamisel kõrgemat viivist. Samas on juba tavapäraselt kasutatav viivisemäär, 0,1% päevas, rohkem kui 20% aastas. Seaduses on sellise rikkumise puhuks ettenähtud tagajärjeks seadusjärgse viivismäära kohaldumine. Praegu on selleks 8% aastas, st 0,02% päevas.

Seega tuleks hilisemate kahjude ärahoidmiseks pöörata tarbijakrediiti võimaldavas järelmaksulepingus sisalduvatele tingimustele piisavat ja asjatundlikku tähelepanu juba vastava lepingu sõlmimise eelselt.

Lisainfo: Lennart Oja

Artikkel ilmus lühendatult 17. aprillil Äripäeva uues teemaveebis kaubandus.ee
 
 

< Go back