Global menu

Our global pages

Close

Rando Maisvee, Sandra Värk: Kas tädi Maali peatab kartellid ja korruptsiooni?

  • Estonia
  • Other

23-04-2013

Kuritegevuse, eelkõige varjatud, kuid olulise mõjuga kuritegevuse ohjamiseks on võimalik kasutada uusi, samas mujal proovitud viise. 1. aprillil jõustunud uus korruptsioonivastane seadus annab põhjust küsimuseks, kas selliste matkimine annaks Eestis soovitud tulemuse.

Teatavasti on kuritegevusega võitluse üheks oluliseks osaks tähelepanelikud kaaskodanikud, kes kahtlase tegevuse märkamisel teavitavad sellest ametivõime. Tegemist on kriminoloogias teada-tuntud olukorraga, kus üheks kuritegevust ärahoidvaks preventiivseks abinõuks on inimeste endi tähelepanelikkus, kusjuures mida suurem on võimalus vahelejäämiseks, seda suurem on tõenäosus, et seaduserikkumisest hoidutakse. Samal põhimõttel töötab näiteks ka naabrivalvesüsteem. Sageli on sellisteks tähelepanelikeks kodanikeks pensionärid (demograafilisest vaatenurgast enamjaolt vanemad naisterahvad), mistõttu kutsutakse neid rahvasuus tihtilugu tädi Maalideks. Samas tuleb väljakujunenud stereotüüpidele vaatamata lugeda tädi Maaliks siiski igaühte (sõltumata vanusest, soost ja rahvusest), kes kahtlasele tegevusele reageerib. Jättes kõrvale vahel ka liigsest agarusest tulenevad võimalikud „valehäired“, on aktiivsed kodanikud kindlasti oluliseks osaks võitluses kuritegevusega.

Tavaliselt ei „võitle“ tädi Maalid siiski mitte kõikide kuritegudega, vaid ikka kõige levinumatega, näiteks lihtsamad varavastased, isikuvastased või narkokuriteod ja harvemini majanduskuriteod, sh konkurentsialased rikkumised. Majanduskuritegude vastu võitleb riik mõneti teiste vahenditega, kuigi ka seal on riigil põhimõtteliselt võimalik rakendada tädi Maalisid.

Kuriteod, mis üldjuhul on salajased ja raskestihoomatavad ning mille puhul riik tavaliselt reakodanikule ei looda, vaid suunab tähelepanu muudele meetmetele, on konkurentsialased kuriteod. Üheks meetmeks, mis töötati välja just selliseid kuritegusid silmas pidades ja mis jõustus 2010. a veebruaris, on kartellidevastane leebusprogramm. Ehkki selle edukuse hindamiseks on veel liiga vara teha üldistavaid järeldusi ja prokuratuur täpset statistikat ei väljasta, on leebustaotlusi teadaolevalt esitatud ja nende alusel kriminaalmenetlusi alustatud mitmeid kordi. Seega on leebusprogrammi üks suuremaid eesmärke kahtlemata täitunud – suurendada konkurentsi kahjustavate kokkulepete ja koostöö avastamist.

Paraku on leebusprogramm oma rakendusalalt piiratud – selle alusel on konkurentsivastase kokkuleppe ühel osapoolel võimalik täielikult karistusest vabaneda või saada kergem karistus juhul, kui ta aitab kaasa teiste osalejate süüdimõistmisele. Leebusprogramm on seetõttu suunatud konkurentsi kahjustava koostöö kohta teabe saamisele üksnes nendelt, kes on ise sellest koostööst otseselt osa võtnud ning selle eest vastutavad.

Isikute ring, kes võivad omada konkurentsivastaste süütegude kohta teavet, on aga laiem. Leebusprogramm ei arvesta, et konkurentsialaste kuritegude kohta valdavad teadmisi ja tõendeid ka ettevõtjate töötajad, kes ise tihtipeale teo toimepanemisel ei osalenud ja konkurentsi kahjustava koostöö eest seetõttu ei vastuta (ning kes seega leebusprogrammist ka mingit kasu ei saa). Seda enam, et hoolimata konkurentsialaste kuritegude mõjust üldsusele, nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele, ei tohi aga siinkohal unustada, et traagiline ajalugu on meid ilmselt muutnud tundlikumaks ja mõjutanud moraalset vaadet pealekaebamiste suhtes.

Nii tekivadki küsimused, kas üldse ja kuidas julgustada inimesi, kes omavad mõne kartellikokkuleppe kohta olulist informatsiooni, kuid ei ole samas selle kokkuleppega ise otseselt seotud, pöörduma uurimisasutuste poole ning aitama kaasa kuriteo avastamisele? Et vastuste vaagimisel mitte jalgratast leiutada mõned näited mujalt maailmast.

Uurimisasutuse poole võib kuriteokahtlusega teatavasti pöörduda igaüks. Samas peamiseks põhjuseks, miks töötajad ei avalda informatsiooni oma tööandja osaluse kohta konkurentsi kahjustavas koostöös, on hirm tööandja vastureaktsiooni ees. Samuti on tundlikku teavet valdavad töötajad tavaliselt seotud ärisaladuse hoidmise kohustusega. Ülemaailmseid näiteid töötajatest, kes on pealekaebamise (inglise keeles whistleblowing ehk vilepuhumise) tõttu kaotanud oma töö ning sattunud kogu oma ametialal põlu alla, on palju.

Nii nagu Eestis puudub teadaolevalt enamuses riikides konkurentsialastes asjades töötajate vilepuhumist ergutav süsteem. Siiski on riike, kus on loodud nn vilepuhujate kaitse- ja/või premeerimisprogrammid julgustamaks töötajaid jagama informatsiooni tööandja võimaliku konkurentsivastase tegevuse kohta. Hiljutine näide sellisest programmist pärineb Saksamaalt, kus föderaalne konkurentsiamet (saksa keeles Bundeskartellamt) võttis eelmise aasta 1. juunist kasutusele anonüümse elektroonilise vilepuhumissüsteemi, mille kaudu on võimalik edastada infot võimalike konkurentsialaste õigusrikkumiste kohta ilma oma isikuandmeid avaldamata.

Samas on ka riike, kus  riiklikule konkurentsiametile õigusrikkumise kohta teabe andmise eest on vilepuhujatele ette nähtud rahaline preemia. Euroopa Liidu liikmesriikidest on selline vilepuhujate premeerimissüsteem kasutusel Ühendkuningriikides ja Ungaris, kaugematest riikidest veel ka näiteks Lõuna-Koreas ja isegi Pakistanis.

Ühendkuningriikide konkurentsiamet (inglise keeles Office of Fair Trading ehk OFT) on valmis kartellitegevuse kohta saadud teabe eest maksma kuni 100 000 naela. Konkreetse preemia suurus sõltub saadud informatsiooni väärtusest, sellest kui palju kahju majandusele ja tarbijatele on OFT-i hinnangul suudetud tänu saadud informatsioonile ära hoida, samuti ka informatsiooni andja pingutustest ning võetud riskidest OFT-ile teabe edastamisel.

Ungaris on vilepuhujatel teatud tingimustel õigus saada endale kartelli kohta info andmise eest 1% Ungari konkurentsiameti poolt kartelliosalistelt väljamõistetud rahatrahvist (kuid mitte rohkem kui 50 miljonit forinti ehk umbes 170 000 eurot). Preemia saamiseks on õigustatud igaüks, kes on esitanud dokumenteeritud tõendid, mis on olnud nn räige kartelli (s.o hindade kindlaksmääramine, turu jagamine, tootmis- või müügimahtude kindlaksmääramine, kokkumäng hankemenetluses) avastamiseks asendamatud, st need on võimaldanud konkurentsiametil tuvastada eelmainitud kartelli olemasolu.  Lisaks loetakse asendamatuks tõendiks mistahes infot, millele tuginedes on kohus andnud konkurentsiametile loa arvatava kartelliosalise etteteatamata läbiotsimiseks ning läbiotsimise raames on konkurentsiametil õnnestunud leida kartelli toimumist kinnitavaid tõendeid. Sealjuures tuleb vilepuhuja soovi korral konkurentsiametil tagada menetluse kestel ka tema identiteedi konfidentsiaalsus.

Vilepuhumise julgustamiseks ei kasutata mitte ainult rahalist preemiat, osades riikides on kartellidest osavõtvate äriühingute töötajatele kehtestatud hoopis nn vilepuhujate tööõiguslikud kaitsenormid. Nii näeb näiteks Kanada konkurentsiseadus ette, et lisaks sellele, et konkurentsivolinik on kohustatud hoidma vilepuhuja identiteedi konfidentsiaalsena, on tööandjal keelatud vallandada töötajat, kes on heas usus ning tuginedes põhjendatud uskumusele teavitanud konkurentsivolinikku tööandja või muu isiku poolsest õigusrikkumisest, keeldunud panema toime konkurentsialast õigusrikkumist või astunud samme konkurentsialase õigusrikkumise ärahoidmiseks. Samuti on tööandjal keelatud sellist töötajat töölt kõrvaldada, viia teda madalamale ametikohale või teda mistahes muul moel taga kiusata või halvemini kohelda.

Vilepuhujate kaitse- ja premeerimisprogramme ei rakendata aga mitte ainult konkurentsialaste õigusrikkumiste tuvastamisele kaasaaitamiseks. Nimetatud meetmeid kasutatakse sageli ka näiteks korruptsioonivastases võitluses. Nii näeb Riigikogu poolt eelmise aasta juunis vastu võetud ning tänavu 1. aprillist kehtima hakanud korruptsioonivastane seadus (KVS) uuendusena ette vilepuhujaid kaitsvaid sätteid, mis muuhulgas kehtivad ka juhul, kui teatatud on väljaspool avaliku ülesande täitmist (sh erasektoris) aset leidnud korruptsioonijuhtumist. Uue KVS kohaselt tagatakse korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsus sõltumata teavitaja sellekohasest sooviavaldusest ning infot teavitamise fakti kohta võib avaldada ainult teavitaja kirjalikul nõusolekul. Kui teavitaja kaasatakse tunnistajana süüteomenetlusse, kohaldatakse süüteomenetluse sätteid konfidentsiaalsust rikkumata (s.t kui teavitajat on vajalik tunnistajana üle kuulata, võidakse tema suhtes kohaldada tunnistaja turvalisuse tagamise meetmeid, sh kriminaalmenetluses anonüümseks muutmist).

Lisaks näeb uus KVS korruptsioonijuhtumist teavitaja jaoks ette täiendava garantii jagatud tõendamiskohustuse näol. Teisisõnu, kui korruptsioonijuhtumist teatanud isik, kes on kannatanud ebavõrdse kohtlemise all, eelkõige vallandamise, ahistamise vms tõttu, esitab kohtusse hagi väidetava diskrimineerija vastu, piisab, kui ta näitab oma hagis üksnes faktilised asjaolud, mille alusel võib järeldada, et teda on ebavõrdselt koheldud. Kui kostja, kelleks on eeldatavalt tööandja või korruptsioonis süüdistatud juht, ei suuda tõendada vastupidist, lähtutakse eeldusest, et ebavõrdne kohtlemine toimus korruptsioonijuhtumist teatamise tõttu.

Korruptsioonivastase seaduse eelkirjeldatud sisu võib seadusandjas panna idanema mõtte kehtestada ka Eestis kartellikuritegude kergemaks tuvastamiseks eelnimetatud vilepuhujate kaitse- ja/või premeerimisprogramm. Elu pole aga must ja valge, mistõttu sellise meetme heaskiitmine nõuaks kindlasti pikka ja põhjalikku eelanalüüsi, kuivõrd lisaks positiivsetele tagajärgedele võib eriti just premeerimisprogrammiga kaasneda ka märkimisväärseid negatiivseid mõjusid. Näiteks võib antud programm soodustada vilepuhujate poolt alusetute vihjete esitamist, kas siis teadlikult, puhtast kiusust tööandja vastu, või tulenevalt sellest, et kõrvalseisjale lihtsalt tundub kahtlasena ka täiesti lubatud ettevõtjatevaheline koostöö. Alusetute vihjete menetlemine raiskaks ühelt poolt nii riigi kui ka ettevõtjate raha ning teisalt heidutaks ettevõtjaid igasuguse, ka konkurentsi soodustava koostöö tegemisest. Samuti tuleb kirjeldatud programmide puhul võtta arvesse Eesti ühiskonna väiksust ning sellega kaasnevat kõik-tunnevad-kõiki eripära, mille tõttu ei pruugi inimesed soodustavast regulatsioonist hoolimata julgeda või tahta oma tööandja või muu isiku peale kaevata. Pealekaebaja kuulsusega isikul on hiljem väga raske uut tööd leida, rääkimata võimalikust sotsiaalsest hukkamõistust. Seetõttu on kaheldav, et mistahes kui suur rahaline preemia suudaks korvata tädi Maali hilisemaid läbielamisi.

Rando Maisvee, vandeadvokaat ja partner
Sandra Värk, jurist

Arvamusartikkel ilmus 23. aprillil EPL Online-is

< Go back