Global menu

Our global pages

Close

Randu Riiberg: Tagame võõraid kohustusi, sest see on pop?

  • Estonia
  • Other

29-09-2011



Seni on arutletud kas Riigikogu peaks otsustama Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust (EFSF) tulenevate kohustuste täitmise tagamise poolt või vastu. Esmaspäeval lisandus üldteoreetilisele arutelule - osaleda või mitte - ka menetluslik külg. Täpsemalt, kes riigi tasandil võib otsustada EFSF-i raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamise. Samuti kelle pädevuses on Eesti riigi poolt hiljem EFSF konkreetse laenu heaks kiitmine.

Nii õiguskantsler kui ka riigiõiguse eksperdid olid seisukohal, et EFSF-ga ühinemine planeeritud kujul ei ole kooskõlas kehtivate seadustega ning seetõttu on vaja muuta enne otsuse vastuvõtmist nii riigieelarve seadust kui ka edasiste konkreetsete EFSF-i laenude heaks kiitmisel tagada Riigikogu kaasamine riigile sedavõrd oluliste rahaliste kohustuste võtmisel.

Hoolimata sellest võib vast ennetavalt öelda, et riigi otsus tagamises osas on ette teada - EFSF-i võlakohustustele antakse riigigarantii.

Selline käitumine on antud faasis riigi poolt ka vajalik, kasvõi selleks, et näidata üles solidaarsust ning aidata vähemalt lühiajaliselt kaasa finantsstabiilsusele turgudel. Oluline on märkida, et riik ei seo käesoleva otsusega antavat garantiid mitte konkreetse riigi finantseerimise tagamisega, vaid see vajab täiendavat riigi otsust.

Toetamise kasuks räägib ka raamlepingu eesmärk - euroala finantsstabiilsuse tagamiseks erakorraliste asjaolude tõttu rahastamisraskustesse sattunud euroala liikmesriikide toetamine.

Seega võib öelda, et me vaid populaarsuse pärast üldotsust tagatiste andmise osas ei teeks. Eesmärk on ju üllas.

Samas, kui me jätame EFSF-i raamlepingu eesmärgi kõrvale, ja vaatame kelle jaoks EFSF-i hetkel kaalutakse, tekib küsimus, kas nt Kreeka suhtes on võimalik EFSF-i raamlepingut ja selle regulatsiooni rakendada? Kas me saame Kreeka puhul rääkida erakorralistest asjaoludest raamlepingu mõistes?  Pigem on tegemist Kreeka riigi teadlike otsustega, mis tinginud Kreeka riigi suutmatuse oma kohustusi täita.

Arvestades EFSF-i raamlepingu eesmärki, peavad Eesti ja teiste eurotsooni riikide edasised otsused EFSF konkreetsete finantseerimislahenduste tagamisega nõustumisel olema väga põhjalikult kaalutud. Populaarsus teiste euroala riikide silmis ei ole parim põhjus edasisteks otsusteks. Solidaarsus ei tähenda kohustust iga hinna eest kõigega kaasa minna.

Riik peab suutma meid veenda, et  asetab end edasiste konkreetsete finantseerimise otsuste juures hoolsa krediidiandja rolli ning hindab konkreetse laenusaaja suutlikkust teenindada antavat laenu. Pangad ei ole täna valmis varade vastu laenu andma, vaid tahavad lisaks ka positiivset rahavoogu. Seda põhimõtet peab järgima ka riik - mistahes tulevikus EFSF-lt finantseeringu saav riik peab suutma oma laene teenindada.

Kaalumaks, kas olla tulevikus teiste riikidega solidaarne, tuleb muuhulgas arvestada, et näiteks Kreeka probleemide lahendamise osas on seni pigem äratuntavaks eesmärgiks Kreeka pankoti vältimine hoidmaks ära ebakindluse levimist finantssüsteemis. Raske on uskuda, et rakendatavate meetmetega on loodetud tõsimeeli lahendada Kreeka probleemid. Viimane tähendab aga, et euroala suurriigid võivad olla ka edaspidi valmis tegema mööndusi ning tagama EFSF raames Kreekale finantseeringu lükkamaks edasi kontrollimatu pankroti saabumist.

Aega on vaja võita eurotsoonil juba sellekski, et töötada välja EL liikmesriigi pankrotimehhanism. Küsimus on, kas me oleme valmis maksma hinda, mis kaasneb pankroti edasi lükkamisega? Märkimist väärib, et kaalumisel olev lahendus maksejõuetuseks jätaks maksejõuetusega kaasneva riski ka eraõiguslikest isikutest võlausaldajate õlgadele - viimane mõjutaks eriti aga Saksamaa ja Prantsusmaa pankasid, kelle portfellides on arvesse võetavates summades Kreeka riigivõlakirjasid.

Tuginedes eeltoodule ei pruugi kõik meiega solidaarsete eurotsooni maade otsused olla tehtud samadel kaalutlustel, millistel meil Eesti riigina täna on võimalik neid teha. Seega peab üldpoliitilisele otsusele liituda EFSF kohustute tagamisega järgnema konkreetsete finantseerimislahenduste igakordne põhjalik analüüs vältimaks raha andmist riigile, kes ei suuda seda tagasi maksta.

Lisainfo: Randu Riiberg

Arvamusartikkel ilmus 29. septembri Äripäevas ja Äripäeva veebiväljaandes