Global menu

Our global pages

Close

Risto Rüütel: Konkurents nagu religioon

  • Estonia
  • Other

03-01-2013

  

Seltsimees Mao poolt juhitud Hiina Rahvavarbariik kavandas ca 60 aastat tagasi ülikiiret arengut, mille saavutamiseks korraldati nn "suur hüpe". Selleks viidi läbi erinevaid kampaaniaid, mis pidid tagama Hiina riigi ülikiire arengu ja õitsengu. Tuntuim neist oli varblaste hävitamise kampaania, kui viljasaagi kesisus pandi varblaste süüks. Olukorrale leiti kohe ka lahendus - varblaste hävitamine ja seda tehti erilise põhjalikkusega. Matemaatika oli seejuures väga lihtne - iga varblane sööb keskeltläbi  4,5kg viljateri aastas, seega miljoni varblase hävitamine võimaldab toita ca 60 000 inimest. Viljasaak varblaste arvukuse vähenemisest paraku ei paranenud, üksnes kahjurid paljunesid senisest hoogsamalt ja lihtrahvas elas endiselt näljas. Selgus nimelt ootamatu tõsiasi, et varblased söövad lisaks viljale ka putukaid. Söömatajäänud putukakogukond aga suutis viljapõldudel teha tunduvalt suuremat hävitustööd kui vaesed varblased. Lõppkokkuvõttes olidki "suure hüppe" tulemuseks muu hulgas põllumajanduse allakäik ja näljahädad. Ja ühtlasi suri varblane Hiinas peaaegu välja.

Mida me saame eelnevast õppida? Seda, et iga probleemi lahendamist tuleb alustada selle sõnastamisest, sest kui me ei suuda sõnastada küsimust, ei ole võimalik leida ka vastust. Kõik asjad on omavahel seotud ja elu on siiski oluliselt keerulisem, kui lihtne üks-ühele seos kahe teguri vahel ... nagu selgus ka eelkirjeldatud varblaste hävitamise loos. Ja kui probleem on enda jaoks sõnastatud, tuleb analüüsida teemat sügavamalt, et lahendamise asemel seda mitte hullemaks teha või uusi probleeme tekitada.

Kahjuks sarnaneb ka Eesti õigusloome ja nn monopolide lõhkumise riiklik programm viimasel ajal järjest enam Hiina "suure hüppega". Uueks religiooniks on saanud "konkurents", mis lahendab kõik mured. Kui kusagil on midagi valesti, siis suurendame konkurentsi ja kõik läheb jälle korda. Konkurentsile on avatud kodusoojaturg, vee- ja kanalisatsiooniturg, on lõhutud veemonopole, gaasimonopole jne, konkurentsile avatakse järgmise aasta algusest elektriturg, kavas on konkurentsile avada ka apteegiturg (apteegi avamise piirangu ärakaotamise teel) jne. Konkurents on riigivalitsejatele muutunud justkui eesmärgiks omaette ja universaalseks lahenduseks kõikidele maailma hädadele. Sellele mõeldakse aga oluliselt vähem või üldse mitte, kas konkurents ikka lahendab iga turul esineva probleemi või kas üldse tegeletakse just selle probleemiga, mis tegelikkuses vajab lahendamist?  Sest tegelik turutõrge võib olla hoopis mujal.

Kelle jaoks õieti on konkurentsi tarvis? Kas seda on tarvis ettevõtjatele, et nad saaksid segamatult turul tegutseda (absoluutne ettevõtlusvabadus)? Või siiski lõpptarbijatele selleks, et tõrgeteta toimivad turud tooksid kaasa kvaliteedi tõusu ja hindade languse? Või hoopis poliitikutele, et saaks valijatele raporteerida, et järjekordselt on mõnele kurjale monopolile või lihtsalt "liiga rikkale" ettevõtjale ära tehtud? Mis üldse on konkurents? On see eesmärk, tagajärg või hoopis vahend? Kas konkurentsi eesmärk on lõpptarbija heaolu või on eesmärgiks konkurents ise (kui idee), millel pole lõpptarbijaga üldse otseselt mingit pistmist? Need on küsimused, mille peale ei mõelda piisavalt.

Tegelikult peab turgude reguleerimine põhinema siiski lõpptarbija heaolu suurendamise eesmärgil. See käib nii konkurentsi suurendamise kui selle piiramise kohta. Tuleb meeles pidada, et konkurentsi soodustamisel või piiramisel, mis ei lähtu lõpptarbija huvide kaitsest, puudub igasugune mõte. Kuigi Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab ettevõtlusvabaduse (sh konkurentsivabaduse) ühena põhiõigustest, ei ole sugugi mitte tegemist kõige olulisema põhiõigusega. Ühiskonna huvid ei piirdu ettevõtluse soodustamisega, vaid kõik põhiõigused (sh ettevõtlusvabadus) moodustavad ühtse süsteemi, mis toimib läbi vastastikuste koosmõjude mitte isoleerituna üksteisest.

Tulles tagasi erinevate käimasolevate turu avamise protsesside juurde on mulle jäänud mulje, et konkurentsi "kõikeparandav mõju" on muutunud dogmaatiliseks seisukohaks, mis nagu ei vajagi analüüsi. Tegemist on justkui universaalse lahendusega, mis pöörab kõik asjad õigele rajale. Aga kas ikka pöörab?

Mida kasulikku on tavakodanikud saanud vee- ja gaasimonopoli lõhkumisest, kodusoojaturu liberaliseerimisest, ning mida õigupoolest saab lõpptarbija elektrituru avamisest konkurentsile, peale võimaluse harjuda unustamast kõrgemaid kommunaalarveid või osaleda loteriis nimega "elektribörs" (või võimaluse tarbida edaspidi elektrit kindla, kuid senisest kõrgema tariifiga)? Mina näiteks ei ole senimaani leidnud kusagilt mõistlikku selgitust, mida ikkagi lõpptarbija sellest turu avamisest täpselt saab ja milles see lõpptarbija kasu täpselt seisneb. Kas turuavajad seda isegi teavad? Analüüsisid nad seda või avasid turu üksnes sellepärast, et "EL seda nõuab"? Praegusel kujul võidab turuavamisest kindlasti elektrimüüja, kes on justkui eimillestki endale raha juurde saanud. Lõpptarbija ei pruugi peale suurenenud elektriarve saada aga midagi. Eesti oli viimane EL-i liikmesriik, mis elektrituru konkurentsile avas, aga kas sellele mingit sügavamat turuanalüüsi eelnes, mida oleks saanud teenuse tarbijatele tutvustada või kas üldse üritati uurida, kuidas see protsess näiteks mujal välja nägi, mis tagajärgi seal kaasa tõi jne, on kaheldav.

Apteegi avamise piirangu ärakaotamine on järgmine hea näide sellest, kuidas õigusloomes lõpptarbija peale pikemalt ei mõelda, vaid jäetakse lõpptarbija heaolu konkurentsi kui millegi juba dogmaatiliselt positiivse meelevalda. Tegemist on iseäranis selge näitega sellest, kuidas konkurents on muutumas religiooniks, mis kaugeneb ühiskonna tegelikest huvidest.

Apteegipiirangu ärakaotamise pooldajad tuginevad sisuliselt kolmele kirjutisele, mis nende meelest kinnitavad apteegipiirangu ärakaotamise vajalikkust:

1) Konkurentsiameti seisukoht, mis lähtub peamiselt loogikast, et konkurents on üldiselt tore asi, mistõttu kindlasti on see hea ka apteegiturul. Viidatakse ka sellele, et konkurentsi avamine toovat vältimatult kaasa apteegiteenuse kvaliteedi tõusu ja hindade languse. Arusaamatuks jääb aga, miks õiguspoolest eeldatakse hindade langust nii tugeva hinnakontrolliga turult, nagu seda on ravimiturg, pealegi olukorras, kus ravimi hind sõltub ennekõike riigi ja ravimitootjate vahelistest suhetest, mitte apteekide hinnapoliitikast. Seega hinnalangus ei ole sellel turul kuigi usutav. Ka teenuse kvaliteedi kasv on kaheldav, kuna põhjendusi sellele, miks peaks teenuse kvaliteet paranema, ei leia kusagilt, üksnes uskumuse, et see nii läheb.

2) Riigikontrolli seisukoht, mis sisuliselt põhineb Konkurentsiameti seisukohal ega lisa midagi uut teemakäsitlusse.

3) Õiguskantsleri analüüs, mis on puhtalt juriidiline mõttearendus põhiõiguste omavahelisest vahekorrast ning senise apteegipiirangu vajalikkusest ja proportsionaalsusest, ent ei põhine samuti konkreetsete turgude sügavamal analüüsil.

Ma ei soovi siinkohal vähimalgi määral kritiseerida ühtegi eelnimetatud kirjutistest. Tegemist on kahtlemata köitvate kirjatükkidega ja mul on alati huvitav lugeda intelligentsete inimeste poolt kirja pandud mõtteid. Samas, ükski eelkirjeldatud arvamus ei sisalda ega tugine ravimiturgude ja apteegiteenuste turu toimimise mehhanismide sisulisele analüüsile. Ilmselt ei olnudki nende kirjatükkide autorite eesmärk esitada ammendav ega lõplik analüüs antud teema kohta, vaid lihtsalt avaldada oma arvamust. Tekkinud on aga millegipärast olukord, kus seadusandjal ongi ees üks loosunglik dokument konkurentsi kui turureguleerimise mehhanismi dogmaatilisest headusest, eeltoodud dokumenti refereeriv dokument ja lõpuks õiguskantsleri kui tippjuristi puhtalt juriidiline analüüs. Keegi ei ole vaevunud aga tegema majanduslikke või turuspetsiifilisi analüüse ega uurinud põhjalikumalt teiste riikide kogemusi, mistõttu täna teeb seadusandja oma otsuseid ilmselges infopuuduses. Siinkohal mainitagu, et ainuüksi teiste EL liikmesriikide kogemusi analüüsides leiaks meie seadusandja nii mõndagi huvitavat, näiteks seda, et meie apteegipiiranguga analoogsed piirangud on teistes riikides ära kaotatud ... ja seejärel kohe taaskehtestatud.

Kutsuksin siinkohal üles meie seadusandjat enne järgmise turu konkurentsile avamist pidama aru, mida õigupoolest saavutada tahetakse ja kas sellel konkreetsel turul esinevaid probleeme saab lahendada just kavandatavate meetmetega. Kas konkurentsi tuleb suurendada või vähendada? Millises ulatuses? Või leidub hoopis mõni muu, sobivam meede? Selleks tuleb kõigepealt sügavamalt analüüsida konkreetse turu toimimise mehhanisme (ja mitte juristide poolt, vaid ikka vastavat turgu tundvate spetsialistide abil, sh turuosalisi ära kuulates) ning võimaluse korral ka teiste riikide kogemusi hinnates. Muidu läheb nii nagu hiinlastel läks - varblased kadusid põldudelt küll ära, aga viljasaagi suurenemise asemel lõppes asi hoopis üleriigilise näljahädaga.

Risto Rüütel, vandeadvokaat

 

Arvamusartikkel ilmus 3. jaanuari Postimehes

< Go back