Global menu

Our global pages

Close

Toomas Pikamäe: Kes kontrollib jälitajaid?

  • Estonia
  • Other

31-03-2010



Jälitustegevusega seonduv on pälvinud viimastel päevadel meedias suurt vastukaja. Kui kolleeg Leon Glikman leidis, et jälitustegevuseks antud lubade hulk on murettekitavalt suur ning annab märku tõsisest põhiõiguste riivamisest (vt. 04.03.2010.a. Postimees), siis riigiprokurör Norman Aas asus 05.03.2010.a. Eesti Rahvusringhäälingule antud intervjuus seisukohale, et jälitustegevus on erandlik.

Sõltumata sellest, kas jälitustegevust on liiga palju või mitte, on aga oluline märkida, et kuna isikud, kelle suhtes jälitustoiminguid läbi viiakse, ei ole ise toimingute teostamisest teadlikud, siis võib jälitustegevus riivata isiku põhiõigusi tugevamalt kui enamus kriminaalmenetluse raames teostatavaid toiminguid.

Antud tõika on tunnistanud ka seadusandja ning seadnud jälitustegevuse suhtes mitu olulist piirangut. Esiteks on tõendite kogumine jälitustoiminguga lubatud üksnes siis, kui tõendite hankimine muul viisil on välistatud või oluliselt raskendatud ning tõendeid kogutakse teatud raskete kuritegude kohta. Teiseks, teatud jälitustoiminguid (nt. telefoni pealtkuulamine või SMS-i või e-kirja sisu vaatamine, samuti posti- või telegraafisaadetise läbivaatus) võib üldreeglina läbi viia üksnes kohtuniku eelneval loal. Ja kolmandaks kehtib põhimõte, et mistahes jälitustoimingu käigus toimunud seaduserikkumine toob endaga automaatselt kaasa jälitustegevuse käigus saadud tõendi kasutamise lubamatuse (vt. näiteks Riigikohtu 05.12.2008.a. otsus kriminaal-asjas nr. 3-3-1-63-08 ja 23.02.2009.a. otsus kriminaalasjas nr. 3-1-1-81-08).

Oluline on seegi, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 24 lg 4 kolmanda lause kohaselt on kohtunikuks, kes võib jälitustegevuse loa anda, üksnes kas maakohtu esimees või üks tema poolt määratud kohtunik (Harju Maakohtus erandina kaks kohtunikku lisaks kohtu esimehele). See tähendab, et kui jälitustegevuse loa annab maakohtu esimehe või tema poolt määratud kohtuniku asemel mõni teine kohtunik, siis on loa alusel läbiviidud jälitustoiming õigusvastane ning selle abil saadud tõend lubamatu.

Praktikas on probleeme tekitanud olukord, kus jälitustegevuse loa on andnud maakohtu esimehe poolt suuliselt määratud kohtunik. Tõusetub küsimus: kas suuliselt määratud kohtuniku poolt antud jälitustegevuse luba - ja seetõttu selle alusel teostatud jälitustoiming - on seaduslikud?

Kuigi hetkel puudub antud osas kohtupraktika, tuleb asuda seisukohale, et kohtuniku määramine jälitustegevuse lubade väljastamiseks saab toimuda üksnes kirjalikus vormis. Seda eeskätt põhjusel, et kui seadusandja on piiranud jälitustegevuse lubade väljastamise õiguse üksnes maakohtu esimehe ja ühe tema poolt määratud kohtunikuga ning jälitustegevuse loa väljastamine teiste kohtunike poolt on seadusevastane, siis peab olema võimalik kontrollida, et jälitustegevuse loa andis tõepoolest kohtunik, kellel oli selleks õigus. Suulise määramise aktsepteerimine muudab sellise kontrolli võimatuks.

Teine probleemne seik seondub asjaoluga, et kohtunik annab jälitustegevuse loa kohtumäärusega. Nimelt peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt kohtumäärus olema põhistatud, s.o. sisaldama põhjendusi jälitustegevuse loa väljaandmise vajalikkuse kohta. Siit ka teine küsimus: kui kohtumääruses, millega anti uurimisasutusele jälitustegevuse luba, puuduvad vastavad põhjendused, siis kas jälitustegevuse luba - ja selle alusel teostatud jälitustoiming - on seaduslikud? Kuna jälitustegevus on lubatud üksnes juhul, kui tõendite kogumine muul viisil on välistatud või oluliselt raskendatud, ning arvestades, et jälitustegevusega rikutakse oluliselt isiku põhiõigusi, peab  jälitustegevuse luba andev kohtumäärus sisaldama asjaomaseid põhjendusi. Vastasel juhul puudub võimalus kontrollida, et loa väljastamiseks oli piisav alus.

Eelnevast nähtub, et jälitustegevusega seondub rohkem probleeme kui see, kas jälitus-tegevust on liiga palju. Kuni viidatud küsimuste osas puudub jõustunud kohtulahend, jäävad prokuratuur ja advokaadid ilmselt vastandlikele seisukohtadele. Seega jääme kohtulahendit ootama.

Lisainfo: Toomas Pikamäe

Arvamusartikkel ilmus 31. märtsi Äripäeva veebiväljaandes.
 
 

< Go back